...praegu kõõlusin uue ultra-moodsa ergonoomilise tooliga endal südame pahaks. No see on see, millel seljatoe saab kiikuma panna...vastik igatahes.

Aga tegelt hakkas mind hoopis vaevama tõsiasi, et nalja ei saa vist rahaga osta. Kõike muud mumeelest küll saab. No saab saab tervist ka osta, piisavalt rulli on vaja lihtsalt. Armastust saab ka osta. Tahate ma näitan teile naisi, kelle armastuse elu-koledad aga varakad mehed on endale "ostnud"?! Aga tõsiselt head huumorit nagu ei saa vist osta? Nalja oskavad teha üldse väga vähesed inimesed ja nende naljad on ka sellised, millest enamus inimesi aru ei saa. Peenele huumorile lihtsalt tuleb pihta saada. Teinekord aga pole üldse lõuapoolikuid ja udupeent huumorit tarvis, vaid naerma võib ajada ka näpu püsti tõstmine. Itsitad omaette mingi tobeda killu üle nii, et silmad märjad ja tilk püksis. Mõnikord aga ei suuda isegi härra Homer Simpson isiklikult muiet näole kiskuda.

Naer tuleb lihtsalt kuskilt seest. Tean inimesi, kes suudavad lause esimese sõnaga juba kõkutama sundida. Aga tean ka inimesi, kes vaid ise oma naljade üle naeravad. Eriti piinlikud tegelased. Nõme nali on aga üks piinlikumaid asju üldse. Siis ei jää muud üle kui muigega pilk maha lüüa ja ise häbeneda, häbeneda selle üle kuidas naljamees ise ei häbene oma totrusi. Aga tegelt saab sellistest olukordadest lõpuks alati silma märjaks, sest hiljem tõmmatakse ju antud mõttetu kild päevakorda ja naerdakse taga seda inimest ja situatsiooni.. No selles olukorras ma ei pea kohatuks väikest klatshi - mis teha kui inimene lihtsalt on huumorivaene, aga usub, et naerutab seltskonda, andmata endale aru, et tegelikult naerab üksi. Vat neist inimestest on mul küll kahju. Just selliste jaoks võiks ju nali müügiks olla. No kas või turupeal, no mustalt noh, maksuvabalt...Lähed ostad liitrise purgiga nagu lahtist hapukoort. Ma isegi sebiks omale mõne liitri.

Täna naersin ma siiralt paari täiesti tavalise olukorra peale. Noh, et müüjal oli ka huulel tuulevill nagu minulgi, aga palju suurem - tal lihtsalt oli suurem kui mul. Mõtlesin küsida, et kas tal oli ka alguses sama väike kui mul. Siis liftis mingi peeglipõrkega musisaatmise üle jne...Lihtsalt iga asi ajabki naerma.

A vat täiesti tõsised inimesed mulle ka ei meeldi. No kes kohe üldse nalja ei mõista. Nii ei saa ju elada. Vat mina olen see sapise huumori austaja, aga no jumal paraku, et paljud seda peent huumori värki ei mõista või kohatuks peavad. A no samas kui normaalsed on ka need tegelased, kes iga labasemagi Kõlu nalja peale sooled sees sõlme irnuvad?

Nalja peab saama, aga nali peab hea olema... Kui keegi trakatsijuhist Vello oma naise Elfriide augu ümber nalju rebib, siis see pole huumor, vaid labasus. Siiski suudab ta sellega veel karja intelligente hambad laiali irnuma saada....labasus pole huumor. Samas millegipärast just labasus müübki....

Huviobjekt nr 1

Ei ma tõesti ei suuda ära imestada, millega ma sellise huvi olen ära teeninud. No tõesõna. Kõik linna kõlakad ja uudised on ikka minust. Mai teagi kohe kas seda võtta nüüd komlpimendina või vihastada? Hetkel muidugi olen vihastunud!
Ma tõesti ei tea hetkel inimest, kelle elu minu omast kedagi rohkem huvitaks. Ma usun, et Paris Hiltonile teen praegu mõne kiloga ära küll. Temal on vähemalt sexivideo netis rippunud, aga näe minust niisama selliseid kõlakaid levitatakse. Suht üle Tartu libu peaks ma hetkel olema. No never maind, et oma suhte kõrvalt isegi kellegi teise poole mitte vaadata ei taha, aga jumal paraku on päääris mitmeid inimesi, kes näevad mind iga nurga peal erinevate meestega. Olen see siis mina või mitte, aga minust on vähemalt huvitav rääkida. Krt, rahvas ikka upitab mu ego täiega, sest mis mul muud jääb arvata kui, et kadedad on inimesed minu peale. Ma täpselt ei teagi miks...ehk sellepärast, et ma saan endaga ise hakkama, käin pidudel kui ise tahan, olen ehk maailma kõige koledamast naisest nõksa kenam ja sexikam (noh puhtalt mu enda arvamus)...või kurat teab mis see põhjus on. Igatahes näeb üle ühe naise, et ma semmin just tema mehega ja üle ühe vaba mehe (keda ma ise ei taha ka siis mitte kui ta oleks viimane mees Maal), et virutan ära abielumehi jne. Inimesed, mis teil viga on?
Kas mulle vähe on tulnud ettepanekuid armukeseks hakata? On tulnud ja on tulnud kohe s....a kanti, aga kõigi külamooride kurvastuseks pean ütlema, et olen viimasele kui ühele ära öelnud. Isegi ettepanekute tegijate naistele rääkima läinud!
Nüüd kulla inimesed võtke palun teatavaks, et tol õhtul ei läinud mina Jaanusega mitte kuhugi, vaid jäin enda autosse magama ja ÜKSI!!! Selle tunnistajaks on ehk jah ainult auto ja Jaanus ise (aga no vaevalt, et tedagi keegi usub). Ühesõnaga küsimuste korral võib täiesti vabalt minu poole pöörduda ja ma võin detailselt seletada kuidas autosse koperdasin ja hommikul seal ärkasin!
Siis veel kõik kulla isnimesed, kes te arvate, et üks teatud lahutus tuli minu pärast, siis võtke teadmiseks, et ei tulnud. Ma pole selle meesterahvaga isegi mitte käest kinni hoidnud kunagi, kõigest muust rääkimata. Me oleme olnud väga head sõbrad, aga nüüd ma väldin seda inimest 100ga, sest ma EI SUUDA neid kõlakaid enam taluda! Elage palun oma elu ja kui on küsimusi, siis palun tulge küsige! Ma ei ole kade inimene, alati olen valmis aitama ja vastama kõigi peakesi vaevavatele küsimustele.
Ma praegu ei teagi, kas suuremad kõlakate levitajad on mehed või naised, aga hetkel tundub, et siiski ikka veel mehed. Ja miks? Sest ise ei saa mind kätte? Nüüd tuleb kohe, et psähhh kes sind ikka tahab? Aga näe vähemalt pooled linna mehed tahavad, nagu ma kuulen! Imelik aga on see, et mehed vaevlevad samamoodi kõlakate küüsis ja peavad seletama, et minuga pole neil midagi, aga samas suhtlevad minua edasi. Krt, sul on probleeme kodus minuga suhtlemise pärast, siis jumala eest ära tiksu minuga kaasas...minuga ehk on äge suhelda või midagi, aga mulle tõesti pole neid jutte ja probleeme vaja. Ma üldse ei pahanda kui kodurahu hoidmiseks minuga vähem või üldse mitte ei suhelda!
Ma ei saa aru, miks ma pean ennast siin praegu välja vabandama? Inimene, kelle arvamus mulle korda läheb, teab täpselt kui truu ma talle olen! Aga vaevalt, et temalegi sobivad kellegi haiglased fantaasiad minust ja teistest meestest....
Inimesed võiksid enne ikka fakte kontrollida kui plärama hakkavad!
Ma olen meelitatud, et ma nii ihaldusväärne uudisteobjekt olen, aga äkki keegi viitsiks midagi positiivset ka A4le trükkida minust ja kuulutustepostile kleepida? Või noh milline kade inimene neid positiivseid asju ikka näeb....saaks aind tõmmata ja teematada ja intriige punuda. Kas inimestel oma elu puudub täiesti või on see tõesti niii kuradima igav, et muust pole rääkida kui Eglest, kes lõhub kõik linna idüllilised abielud? Palun tekitage see elu endale või noh võin abikätt pakkuda ja ka suva teemasid linnas tõmbama hakata, et kes kellega käib ja mida teeb!! Vahet pole siis mis see inimene tegelikkuses teeb või mis elu elab, aga huvitav on ju intriige punuda...
Kes nüüd siin üli-keerulisest ja vihjeterohkest jutust aru ei saanud äkki, siis ma tõlgin ära ka igaks juhuks, et "mul on suhe, ma ei peta oma partnerit ja ei lõhu abielusid"!!!

Iseenda oma

No mis värk toimub? Kõik abielluvad, kolivad kokku või saavad lapsi. Pingutan ja mõtlen, aga peale enda ja Merka ei mõtle küll ühtegi sõbrannat välja, kes elaks üksi, ei peaks plaane abielluda, poleks rase või juba lapsega. Kas tõesti iga on juba selline, et täiesti vältimatu on hakata peret looma? Krt ei tahaks uskuda. Helistasin isale, et õnne soovida ja niisama juttu ajada ja otseloomulikult läks jutt sinna, et nooohhh millal siis sinu pulma ka saab?? No mida? Noh, et vanust juba ju on, et võiks nagu, et tahaks juba lapselapsi nunnutada...Õu ää...ma olen veel noor! Noh kõlab nagu vana kibestunud ja üksijäetud naise jutt. Aga ei, ma ei ole üksi. Mul on palju sõpru ja kena suhe. Mis ei tähenda aga seda, et ma peaksin hommepäev alatri ette astuma ja mudilasi vorpima hakkama. Mulle meeldib mu elu! Ma teen tööd, ma annan trenne, ma käin väljas, ma vaatan nädalavahetusel hommikuti multikaid ja joon kohvi, ma istun kohvikus ja kirjutan, ma käin sõpradel külas, ma olen kodus üksi iseendaga, ma teen täpselt seda mida ma ise tahan. Mul on piisavalt suur ego, et seda kõike endale mitte lubada. Ja ma ei saa uskuda neid, kes väidavad, et noh seda kõike saab ju lapsega ka teha. Ei saa ikka küll! Ma teen selliseid asju, mis ei nõua teistega arvestamist. Ma niigi arvestan teistega tööl ja trennides jne..jumal hoidku selle eest, et kogu oma aja peaksin pühendama arvestamisele ja kellegi eest hoolitsemisele. Mul endagagi piisavalt tegemist.
Mis paneb inimesi noorelt kokku kolima ja peret looma? Kas tõesti suur armastus? Või hoopis hirm üksi jääda? Või arvamus, et koos on kergem hakkama saada kui üksi?
Millal see esimene ja suur armastus ikka püsima on jäänud – noh vanaemadel vanaisadel ehk. Tänapäeval vahetatakse partnereid tihedamini kui hambaharju ja kui see keegi jääbki natuke kauemaks püsima, et siis kohe tuleb ta endaga ära siduda ja jumala eest mitte minema lasta?
Hakkasin mõtlema, et minu jaoks on kõik see värk liiga vara. Ma tahan areneda. Ma tahan olla inimeste moodi, kes pidevalt arenevad, on mitmekülgsed ja ei küsi kelleltki luba. Nad on iseenda moodi ja iseenda omad! Perekond nõuab vastutust, aga ma ei taha vastutada kellegi eest peale iseenda. Kas noortel inimestel puudub see suur ego, nad ei julge ja ei tahagi olla iseenda omad? Või olen lihtsalt mina see, kes ennast jäägitult siduda ei taha? Aga tegelikult on asi alati õiges ajas ja õiges kohas – minu jaoks pole lihtsalt õige aeg....
Ma ei usu, et iseseisvad naised on õnnetumad kui õnnelikus abielus olevad naised. Kindlasti mitte. Iseseisvad naised on õnnelikumad – nad on vabad ja vaba naist ei käsuta keegi. Vaba naist ei saa keegi sundida peret looma. Vaba naist ei saa keegi piirata. Vaba naine on sõltumatu...
Ehk tõesti on kogu mu tutvusringkond praegu just selles õiges ajas ja õiges kohas. Äratundmisel, et nüüd on aeg siduda – abielluda, kokku kolida, laps saada. Minul aga on seega natuke teine ajaarvamine...

Sain siis nüüd aega. Aga mis siin tegelt rääkida, sest mida mina ka asjast tean. Pole ju ühegi mehe ego piisavalt palju kiitnud, et teda kogu eluks maha rääkida. Ma lihtsalt ei viitsi. Ma lihtsalt ei viitsi valetada. No palju on mehi, kes tõesti vääriksid igal sammul kiidusõnu? Kõigil meil on vead. Ja ei aita see mehe ego upitamie midagi. Vähemalt mitte minu maitsele vastavate meeste. Mees, kes teab oma väärtust, see ei põe ka komplekse ja selle ego on niigi piisavalt suur ning ei vaja lisa upitamist. Jah, selle mehe räägiks vast jah maha kogu eluks, kellel ego vabsee puudub ja kes lihtsalt tossike on. Sellisele tuleb pidevalt selgeks teha, et „ei ole lapse pea kandiline, ei ole”. Tuleb võidelda tema komplekidega ja kiidusõnadega üle valada nagu kartulid jahusoustiga. Siis polegi palju vaja ja mees ongi luuüdini sinu. Selliseid mehi on kah kahte sorti. Ühed need, kes väliselt asjadga eriti hakkama ei saa. Ei oma suurt maja ja tutikat mersut. Elavad ema juures ja omavad vähe sõpru. Ei saa asjadega hakkama kuna ei viitsi või lihtsalt ei oska. Emme on ju kõik alati ära teinud. Vot neile ongi vaja naist, kes pead silitaks ja ütleks, et oled küll ilus ja tark mees ja noh siis saabki mees endale teise ema. Teine sort on aga need, kellel on tegelikult ego ja on liigagi suur ego. Ning see liiga suur ego vajab veel suuremaks puhumist – ühesõnaga pole kunagi küll. Need on mehed, kellel väliselt on kõik olemas ja rohkemgi veel. Mõned korterid, paar suvilat ja igal hooajal uus auto. Kuid selle kõige nimi on võlg ja liising ja hea sõber aita. Sellisele mehele on tarvis naist, kes kõike seda luksust naudib, aga ei esita liigseid küsimusi. Kes kergitab kulme ja kiidab takka, et küll sa oled tubli mees ja omad võimu. Kiidusõnadega saadki selle mehe kogu eluks, aga väikse lisaarvestusega, et kogu eluks on selle mehe veel mõned naised saanud.
Jumal paraku, et mulle meeldivad mehed, kes endaga ise hakkama saavad. On piisavalt isepäised ja teavad oma väärtust. Need mehed ei vajagi ego upitamist, aga neid mehi ei saa ka kogu eluks endale. Need mehed valivad ise, keda tahavad ja mida teevad. Ja kui nende eluviisi juures naisele miski ei sobi, siis on naisel vaba voli parem otsida või lihtsalt minema kõndida, sest mees ei kaota sellega midagi. Ta ei tunne kaotusvalu, sest ta saab endaga suurepäraselt ise hakkama.
Aga see lause esimene pool on seotud ilmselgelt meeste verevarustusega. Kui sa juba mehe nii kaugele saad, et pääsed silumiseni, siis on üheks ööks garanteeritud jah. No mis teha, kui veri ajudest kohe tunduvalt allapoole valgub ja mõtlemine käib kupliväliselt...

Käisin eile kinos ja filmis öeldi maha lause, millest tuleb varsti üks pikem kirjatükk kui ma vaid aega saan..."Silu mehe riista, saad ta üheks ööks. Kiida mehe ego, saad ta terveks eluks"!

Ärge teie kunagi nii tehke, et korraldate pruudile tüdrukuteõhtu pulmapäevale eelmisel õhtul. Nii, et pruut jääb oma tulevase mehe ülemusele viina müümisega vahele. Teie ise jõuate koju kella 5 ajal ja järgmisel päeval on pulmad, kus te joote kahe mehega võidu ja laua alla sisuliselt mõlemad ja jääte enamusest üritustest ilma ja pulmatorti isegi mitte ei näe. Ärge nii tehke, sest kui pruut selle kõik isegi ilusti läbi ja üle elab, siis teil võib päris raskeks minna.

Aga ühte ma teile ütlen, korraldage kõik ikka korralikud Eesti pulmad. Pika lauaga, mis on lookas. Kus on viina ja mulgiputru! Vat just sellises talurahva stiilis pulmas ma käisingi. Vanas talumajas. Reheall kaks pikka lookas lauda. Külalised ja pruutpaar talurahva riietes. Oksjon, millest mina paraku ilma jäin, ja muud põnevat. Suured tänud pruutpaarile unustamatu pulma eest (või noh selle osa unustamatu eest, mida ma üldse mäletan)! Kiiibee

Kahjuks on mul olemas on off nupp. Kahjuks sellepärast, et seda kiputakse ära kasutama. Võetakse pult selle nupuga mul käest ära...ja siis on see juba tore mänguasi. Lülitame on-i ja nüüd off-i peale. Paneks jälle on-i peale. See on minu manipulatsiooni nupp. Ja eriti kerge on manipuleerida sellel, kelle käes see nupp parasjagu on. Off-ist keskmisse asendisse, siis korraks on-i peale ja laks off-i. A see nupp kärssab ju läbi nii....

Võta nüüd kinni mis see targem on: olla kahe jalaga maa peal ja reaalselt asju näha ja teha või hõljuda pea pilvedes ja käia mokk töllakil ringi ja unistada? Krt see viimane on vist tervislikum?

Elada minutist minutisse plaane tegemata. Unistada. Niisama töllata. Suht lollikindel värk. Mured pole ju mured, sest pea on liblikaid täis...

Mina nüüd siinkohal süüdistan ametlikult seda, kes mind siia ilma realistina ja planeerijana sünnitas! Nii need Eesti naised infarkti surevadki...

Mul on paar küsimust. Noh sellised teoreetilised.

Oletame, et tibi teeb kutile kingituse, noh ükskõik (lipsu näiteks). Teeb kingituse niisama, noh tahtest kinkida midagi kallile inimesele. Lips pole ka kõige odavam näiteks. Siis aga tuleb kutt mõne päeva pärast kataloogiga ja palub tibilt abi kataloogist lips välja valida. Noh nii muuseas. Et näe saab sõbra kaudu sealt ilgelt odavalt lipsu. Et kuidas nagu sellises olukorras käituda? Öelda, et oi kallis kui armas, näe see lips on päris kena ja oi tõesti odavalt saad? Või on normaalsem see kui kutt ikka ise selle lipsu ostab, sest no hind on ju tähtis (peaasi,et odav oleks). Noh et mitte vihjata, et tüdruku kingitud lips ei meeldi just kõige rohkem. Ja no isegi kui meeldib, et miks siis ikkagi on tarvis näpuga näidata, et kle siit saan odavamalt ja suht savi et sa just hiljuti kena shesti tegid? Kas asi pole rohkem mõttes, selles et üks tahab teist üllatada ja on nii mõndagi nõus välja käima? Või on asi tõesti hinnas?

hirmud

Ma siin jäin mõtlema, et mida mina üldse elus kardan? Noh paljusid asju kindlasti, aga mida kohe nagu tõsiselt?

Kindlasti kardan ma jääda mõnda ravimatusse haigusse ja sattuda mõnda õnnetusse, aga tõsiselt ei karda seda ju enne kui see käes on. Valu ma ei karda - füüsilist valu, selle elab ju üle. Küll aga kardan hingevalu. Tegelikult elab selle ka üle, sest seda on ju nii palju olnud. Tuleb kutt - oled õnnelik, saadab kutt su pikalt - ulud paar nädalat. Ja ometi pole see midagi ravimatut, seega pole see hirm. Natuke kardan ma lähedaste kaotamist, aga ka see on seotud hingevaluga. Seega ka üleelatav.

Kartma peaks tegelikult üksijäämist. Mitte nädalaks või kaheks, ega ka mõneks kuuks või aastaks - kartma peaks päris üksinda jäämist. Samas ma ei karda seda, sest päris üksi polegi võimalik jääda..alati on olemas kas või üks sõber.

Aga mida ma kohe päris tõsiselt kardan on pettumine. Nagu see, et sul on mõnest asjast kindel ettekujutus ja arusaam, sul on mõne asja suhtes omad lootused - kui siis aga peab selles ettekujutuses pettuma...ai valus. Olgu, ette kujutame me ise ja panustame ehk valedele asjadele ja siis on oma süü kui pettuma pead. Aga mis on kohe päriselt valus, on see, kui sulle antakse lootust, sa oled milleski niiii kindel ja siis võetakse see kõik järsku ära. Sa oled kindel olnud vales asjas. Sa pead selles pettuma. Lapsele on antud kätte komm ja lastud seda maitsta ning on jäetud kindel teadmine, et ta võibki selle lõpuni ära süüa. Aga siis kõige suurema isu pealt ja kõige parema maitse juures võetakse see käest ära. Sealt ei tule siis ju mitte jonnipisarad, vaid puhtad pettumuse-pisarad. See on siis kui isa on lubanud poja viia kalale, poeg on elanud selles teadmises ja õhinas terve nädala, ta on asjas kindel, et laupäevast tuleb maailma parim päev. Ta on valmis pannud oma õnge ja kummikud seisavad voodi ees. Kui siis laupäeva hommikul isa ütleb, et ei minek jääb ära. Minek ei jää ära halva ilma pärast. Minek ei jää ära poisi enda pärast (sest ta on olnud hea laps), aga isal endal tuli lihtsalt midagi muud ette. Need on pettumise-pisarad. Isa lubab järgmine nädal asja korvata ja siis minna. Poiss rahuneb pikkamööda ja tal tekib uus lootus (natuke skeptilisem ehk, aga lootus). Siis kordub sama ja minek jääb ära. Kas poiss usaldab oma isa enam kunagi?? Ta on ju isas pettunud ja see on palju valusam kui klaasikillu otsa astuda. Kui isa oma lubaduse täidab ja kolmandal nädalal poisi kalale viib, siis poiss ei naudi seda enam nii väga. Kui isa veel midagi lubab, siis poiss julgeb enne kahelda kui usaldama hakata ja rõõmu tunda.

Kartma peab millegi hea lõppu ja pettumust...

Rekkamees pensionile jäädes lööb nari seinale, kus magada, kinnitab rooli aknalaua külge. Hommikul annab naisele jalaga tagumikku: "Libud välja! Kohe läheb sõiduks!"

***
Miks politseinikud on patrullimas kahekesi? Sellepärast, et üks oskab lugeda ja teine kirjutada. Aga miks politseinikud patrullivad kolmekesi? Sellepärast, et kolmas tahab intelligentses seltskonnas olla.

Pohhuism sai alguse nüüd...

...vat alati ei olegi hommik õhtust targem. Kui uni näitab asju, mida sa nagu natukenegi elus kardad....

Sussid

Vat just nii ütlen mina nõrkade meeste kohta-sussid! Ja jumal paraku, et neid on palju...andke mulle andeks, aga enamus. Siinkohal ei taha jälle endast ega enda kogemustest rääkida, aga vaadates kõrvalt teisi suhteid, siis vägisi tuleb nutt peale. Mismõttes mehed vabsee ei oska oma sõna maksma panna??
Kunagi varem olen sellest juba teemat teinud, et mulle ainult tugevad ja iseseisvad mehed sobivad, no ehk mu tugeva natuuri tõttu vms... Ja siis ülla ülla levivad külajutud, et mina käin ja olen armuke minu jaoks totaalselt nõrkadele meestele. Sa andke mulle andeks, aga sellistega suudan mina vaid sõprussuhteid hoida - noh on kellele kurta ja värki, aga tugevat õlga selat ikka ei leia.
Aga äkki polegi asi sussides meestes, vaid võimukates naistes? Et mina tahan, et sa nii käituksid ja oleksid ja ütleksid ja astuksid jne jne...no ja kui mees tahab suhteid sälitada ja rahu majas hoida, siis muutubki sussiks ja kummardab ning suudleb tibi varbaid. Oo õudust. No minul on probleeme kuna olen kah suhtkoht võimukas jonnipunn, aga vastas peab igal juhul olema tugev natuur - võrdväärne või tugevam. Ja õnneks hetkel on see täitsa olemas! Mina ei naudi olukorda kus mees mulle kõiges allub ja igast olukorrast võitjana väljuda laseb!
Ühesõnaga peab mees teadma mida ta tahab ja ta ei tohi oma eesmärkide ees taganeda. Kui mees tahab kalale minna ja naine ütleb, et ei lähed hoopis poodi tampoonide järgi ja ta lähebki, siis no krt võtaks - kumba tegevust ta nagu päriselt eelistab? Piinlikku olukorda poekassas või mõnusat äraolemist järveääres? Kui mees teab naist, kes on tema jaoks ideaalne, siis ei hoia teda tagasi ükski eksnaine ega muu tegur - või noh sussi meest siiski hoiab tagasi.

Ja mis mind veel sigamoodi häirib on see kui mees teeb, aga ei julge tunnistada! Peab armukest ja räägib sellele elu armastusest, aga naisele ei julge tunnistada, et tõepoolest ongi teine elu-armastus kuskil. Naisele ütleb, et lähme lahku sest ma vajan õhku või jumal teab mida veel. Ei ma saan aru, et nii välditakse haiget tegemist jne...aga no jumal hoia, see tuleb varem või hiljem välja ju. Julged teha, siis julge tunnistada kah. Veel hullem kui lahknemine on ammu plaanis ja teostusel, siis peab ikka iga liigutuse veel naise käsku mööda tegema. Noh jumal sellega...aga see sama naine saab ju hiljem topelt haiget kui saab tegeliku olukorra teada.

Ma olen ise päris palju olnud olukorras kus mind armukeseks tahetakse, aga oma naise juurest äratulemist ei plaanita (ei, ma pole vastu võtnud seda)...selliseid mehi on vähemalt 4 olnud! Aga mis see näitab? Et mees on suss ja vajab eneseuhkuse upitamiseks teist naist ka, et näe ma pole tossike tegelt...või teine ja tõenäolisem variant, et ta ise ka ei tea, mida ta tahab! Sussid rsk.

Ja et nüüd siin jumala eest mõnel väärarvamust ei tekiks, siis olgu öeldud veelkord, et ma ei räägi oma olukorrast, vaid suhetest mida kõrvalt näen. Mina olen ise väga rahuldavas suhtes! Aga nii mõnigi võiks oma sõna maksma panna...suur osa meessoost seega!

Praega vihastasin kiilaks ennast selle türgi afffffi edasipääsu pärast! Tühjendan pudeli!

....ja kui Albaania edasi saab,siis söön ma oma roosad sussid ära (ai promiss).
Kuda tehakse mehele nii naise hääl (no Taani kloun jah) ja ei tea kas need sukad tal ei pitsita nats?
Näet ja kui nüüd Horvaatia võidab, siis mai oska ju nende keeles kaasa laulda, st aeglases rütmis rokkida...hmhhh...
Ohh, aga mii laiki Poola saasta - klass omette...sai praega minu hääle.
Tšehhi loo on ju Meie Mees kirjutanud - otsetõlge "Secondhandist" või mis see lugu oligi.
Ma kardan, et Portugali nukunäoga kaunitar kukuks meie Staarisaate teises voorus välja, aga kes on öelnud,et Barbiel peab kõva hääl olema (mulle ilusad naised meeldivad).
Malta tibi eelistab ebakindlatele armusuhetele tingimusteta koera armastust - väga õige.
Korras - Ungari on liiga hea asjaga lagedale tulnud, suht kahju, et tal lootust pole, sest miske poppi jumaldav hääleandja selle poolt hääle annaks?
Miks mai imesta, et Türgi pärdik tund aega otsustab mida selga panna hommikuti?

Mul veinist sakk sees ja Gerli on parim!

Kuulge, kas tõesti ei võiks üks aasta peale Reikopi kedagi teist kommenteerima panna? Mitte, et see üritus midagi väärt oleks... Oja Pets või Võrno oleksid päris pädevad näiteks ja teeksid ehk shõu isegi nauditavaks...

...ja oiii sõbbrad, varsti saate siin lugemismaterjali jälle, sest tähtede seis näeb ette ebakainet kuud tulemas (2 pulma ja 2 sünnipäeva koos grilliürituste ja muude pralledega) - jumal anna mulle jõudu ja ära nüüd mulle selga pööra!

Tyhikargaja

Jah, still on täielik tühikargaja olemine....
Ikka on nii, et kui endale tundub, et hakkad kuhugi jõudma, siis tõmmatakse jalad alt ja oled lähtepositsioonis tagasi. Reaalsuses ehk saavutad isegi midagi, aga väike lüke, üks liigne lause või vihje ja nullseis majandab jälle. Poleks ju vaja kuulata neid tühiseid lauseid, millel ehk pole isegi mõtet taga, aga me ju kuulame neid ja just neid me kõige tähelepanelikumalt kuulamegi. Palju me ikka mõtleme veel hiljem sisutihedale jutule? Me mõtleme hiljem just sellele lausele, millega ehk ei tahetudki midagi öelda või oli see hoopis teisiti mõeldud...ja tõmbame ennast ise nulli. Aga äkki ikka oli mõte taga ja kui polnudki, siis miks see üldse öeldud sai? Selleks et teisel jalgu alt kakkuda? Kindlasti mitte - sellised asjad tulevad kogemata, aga need just kõige kiiremini ja tõhusamalt rivist välja viivadki.

Ühesõnaga, mina olen oma elus tuhandeid kordi endale lubanud, et hakkan pohhuistiks exole! A vada ei tule välja - ikka lähevad need mõttetute tegelaste mõttetud laused ka korda. Veel enam lähedaste inimeste mõttetud laused! Sebin ja raban sajal rindel, aga kasutegur on 0,01%. A noh tühikargajad rabelevadki tühja. Tühikargajad mõtlevad esmajoones teistele ja kui aega jääb, siis tegelevad endaga.
Aga mina tegelen nüüd natuke aega endaga - võtan taas oma kalli veinipudeli ja tapan selle üksi-kassi maha!

Veel paar päeva tagasi olin valmis siia kogu maailma viha ja kurbust välja valama, aga kuna ei saanud siia sisse logida, siis täna juba on kõik korras ja suurepärane;)
Ühesõnaga on hommik õhtust targem!