aaa ja sa andke mulle andeks mu suuvärki hetkel. See on periood..küll läheb üle ja saan ropendamiseta hakkama.

Masu ja täpe

Ei no hakkab pihta raisk. No see on selge ja loogiline, et mees jätab su maha majanduslikult kõige raskemal hetkel. Ka see on normaalne, et televisioon ei jaksa normaalseid filme sisse osta enam. Vahi seda vana kräppi. Aga kas minu elu on vaja raskemaks teha sellega, et odavamate veinipudelite korgid on ka kümme korda raskemini pealt tõmmatavad?? Veinipudeli avamisele kulutasin kõva 10 minti, MINA! See ei kõlba küll enam kuhugi, et halvema alkoholiga pean leppima hakkama. Tule taevas appi!
Ja niipea kui single bellsi laulma hakkad, on kohe mingid tondid platsis..keda sa elus näinud pole, aga nemad leiavad, et on su südamesõbrad. Ühiseks jooneks nende gentlemanide juures on noorte iluste üksikute tibide kollektsioneerimine. Jumal paraku, et ma oma poolmeheajuga kõike pakutut vastu ei võta. Hähhh, süüdistage veel mind hooramises onju.
Ei maksa mind nüüd päris poolemeelseks ka pidada. Ma olen lihtsalt sitaks valiv...

...ja nüüd mõttetera meestele

Kui naine viriseb liiga palju, siis on naisel midagi viga:D

Aga tegelt, seda lehte siin loevad mõned mehed kah...jaa ma tean. Mehed, kui te tunnete, et teie kohustuste hulk hakkab üle pea kasvama, siis rääkige sellest naisega. Kui naine viriseb, et shampoon on otsas ja tampoone oleks ka vaja, siis te kas annate abikäe ja ostate vajalikud asjad koos piimaga õhtul poest VÕI räägite naisele, et see kohustus nüüd küll teile kuuluma ei peaks. Kui teate, et naisel selleks raha pole, siis kas annate selle talle või käsete tööle minna. Aga ärge korjake enda peale asju, mida te tegelikult ei taha. Kui te asjadest koheselt ei räägi, siis naine jääbki virisema ja kellel seda jama vaja on? Lahendus tuleb siis kui on liiga hilja? Kaks eite majas head jahu ei jahvata! Lõpuks on ikka naised süüdi oma vingumiste ja ükskõiksusega. Teil on vaja seksikat tibi koju? Siis ärge laske naisel kiisust maazaks muutuda...Kiisudele meeldib kui kodus on peremees. Kiisud muutuvad maazaks kui peavad ise pidevalt mehe rollis olema. Rääkige naisega, lööge kord majja...ärge olge eided!

Järgmine kord jagan õpetussõnu naistele.

Ja asi läks nüüd halvaks. Nimelt asi on hapu kui kodus on alla 2 pudeli veini ja mul oli aind pool. Päris viina peale üle minna oleks ka imelik. Kuigi olen oma isa tütar ikkagist. Kõigi maade eided ühinegem ja lämme ära magama.

Teate, mul on üks väike hirm. No kõigi mu suurte hirmude kõrval onju. Nimelt meeldib vein mulle liiga palju. No mis selles ikka halba kui kaaluprobleeme pole eksole? Aga kuivõrd ma niigi pole eredaim pirn lühtris, nagu me kõik teame, siis alkoholism võib viia mu rosinalaadse aju päris ära. No paps suutis paarkend aastat alkohoolik olla, asi mul see siis järgi teha pole. Aga tema sai trakatsi uksega vastu pead ja sattus haiglasse ja võttis mõistuse pähe. Ma pean nüüd põldu kündma minema, et pauk kirja saada ja inimeseks hakata? No way. Wonder why mind naiseks loodi? Et alalhoiuinstinkt oleks kõrgemal levelil? Mkmmm, mind õnnistati ju meeste mõtlemisega. Jah, mehed on sitapead ja mina kah. Vahe on vaid selles, et nemad eelistavad õltsi ja mina veini. Ja kui keegi kobisema tuleks praegu, et miks sa larbid, siis ma ka vastaks, et vait eit! ei nääguta! Eided mulle ei meeldi. Segi peaga ma rooli ei lähe, õllekõhtu ette ei kasvata ja lakku täis peaga norskama ei hakka. Milles siis probleem? Pole ilus kui naine joob? Psähhhh. Klõmm...Proska! Ja üleüldse vingun ma ülemäära ja austajaid on mul kah liiga palju...kõlab nagu nõutud eit:P

Kas ainult mulle tundub ebaõiglane kogeda ülekohut asjade eest, mida teinud pole? Saada karistatud asjade eest, mille eest ennast kaitsta ei oska, sest sa ei tea neist midagi. Sulle pole neist lihtsalt räägitud. Aga noh elu ongi ebaõiglane. Ja lõpuks võib see ju ometi isegi õiglaseks osutuda. Aeg pidi haavad parandama...iga õppetund sillutab teed uute ja paremini kaitsutud asjade poole.

Kõik halb on millekski hea. See hea tuleb vaid ära oodata.

Mulle meeldib päevas vaid 2 osa sellest. Hommik, ärkamine ja hommikukohv koos müsli ja jogurtiga teleka ees. Victoria ja Kodus ja võõrsil. Jaa jaaa seebikad! Ärkamine ei tohi olla kellapeale muidugi. No see on see, et teed silmad lahti ja mõtled, et kas tahan tõusta või on naaatukene und veel. Siis ringutad, lohistad ennast vannituppa ja sealt kaalu peale. See viimane muidugi pole meeldiv osa. Tass kohvi ja kerge eine läppar süles ja seebikad taustaks. Ma armastan oma kott-tooli. Ainus ese, mis suudab mu kehaga sobituda kaalust ja mõõtudest olenemata. Läpparit armastan ka. Sest kuidas ma muidu maailma asjadega kursis suudaks olla? Orkut, hot, postimees, facebook, seb, google jne. Kuidas inimesed ilma internetita elada suutsid? Lugesid EDASI läbi ja elasid teadmisega, et uudised on juba hapuks läinud.

Teine meeldiv osa päevast on trennid. Vahet pole kui mitu ja kui rasked. Trennis ma olen rahul. Ülejäänud osa päevast sakib.

Mul on jälle küsimus. No ma lihtsalt ei saa maailma asjadest aru. Või on mul igav? Midaiganes. Igatahes ei saa ma aru sellest, et miks tehakse avalikesse portaalidesse kontosid, aga varjatakse seal oma pilte? Noh, et kõik teaks, et mu nimi on Mari Maasikas, aga hea on kui te ei tea milline ma välja näen. Või äkki ei tea sõbrad päris täpselt miline ma olen? Sest no sõpradele ma ikka näitan oma ülisalajasi paljastusi. Maailm on ikka staare täis. Sest no mõtle ise kui Mari Maasika pilt lekib Kroonikasse. Sõbrad aga on kõik selgelt lojaalsed ja vaatavad kodus omaette seda top secret kraami, ega mõtlegi pilte lekitada ja meeletut pappi kokku ajada sellega. Ja ega on nats piinlik jah kui keegi veel peale 300 sõbra näeb kuidas ma pargis murul jalg üle teise lösutan. Samas, kõige kavalam on siiski mõned pildid kõigile avalikuks teha, aga meeletut varjamist vajavad portreed on vaid sõpradele nähtavad. Ei tea miks ma seda värki ei taipa, aga lihtsalt ei taipa. Aga võimalik, et kunagi olen ka ise nii meeletu staar, et vaid lillede ja liblikate pildid avalikuks teen massidele ja viinaklaasiga pilte vaid sõpradele näitan. Peigmeestega pilte vabsee aind ise vaatan. Neid staare juba terve Eestimaa nii täis, et ei usu, et mina enam sinna sekka mahun.

Lubadused lubadused lubadused! Kas on nagu ilmselge patt ära solvuda kui sulle lubatud asjadest kinni ei peeta? Appppiii kui palju võib ühest ja samast asjast rääkida??? Kuni lahutuseni?? Tõeliselt ära solvunud olen!

Haahhh..ilmselgelt kargan hetkel nii meeletult tühja, et pole sõnu. Olin kuu aega Miamis ja mul ikka pole sõnu. Poleee. Selgelt olen tagasitulemise sunnist nii löödud, et taguotsa laiaks istumine ja tühja pilguga ringi vahtimine on ainus asi mida teha suudan. Kurb nats nagu. Ei, nomiss, täna suutsin vannitoa ära koristada. Kõik pole veel kadunud. Küll ma terveks saan ja üllitama hakkan. Aga ei luba midagi!

saabumine

Ühesõnaga. Kersti ja Triin magavad hambad laiali ja mina kella 8st üleval. Tüüpish.

Kõik see algas nii. Madriidi hotelli bussijuht lõhkus mu kohvri jala ära ja nüüd on kohver lombakas ja püsti ei seisa. See pole kusjuures minu kohver isegi. Halb. Lennujaamas pidime minema letti, kus meie kohvrid lihtsalt vastu võetakse, sest check in tehti juba eelmisel päeval Stockholmis ära ka Madriid Miami lennule. Mugav onju? Khmmm, seda letti oli võimatu leida, sest iga spets juhatas eri suunas meid. Samas polnud check in-i järjekord pikk ja saime kohvrid seal ära visatud. Alla 1,5h lennuni, et nagu küllalt onju? Silt - U väravasse 22min! Ähhh?? Hakkame siis noolte suunas liduma. Selgub, et teatud vahemaa tuleb metroorongiga läbida. Silt seletab, et 22min. Me peame 22min rongiga sõitma ja siis veel õige värava leidma?? Pardale minekuni 30min. Selgub, et väravani jõudmiseks antud punktist 22min, sest rongist väljudes on silt, et väravani 10min. Järgmisel nurgal et 7min. Hispaanlased on ikka aeglase liikumisega. Tollist ammu läbi ja veel üks passikontroll. Ok. Nüüd tuleb leida värav U 74. Otseloomulikult on see viimane värav piiiiika lennujaama lõpus. Veel üks passikontroll ja küsitlus, et miks USAsse ronin. Siiski enne pardalepääsu oleme kohal.

Triin jõuab veel pissilegi minna. Kersti jõuab ka, aga mitte päris. Ootame Triinuga ja kuuleme, et meie kolme nime hõigatakse üle lennujaama. Wtf? Et pöörduksime kohe värav 74 juurde. Krt, Kersti ju peldikus. Torman siis järgi ja käsen kusemise lõpetada. Jookseme väravasse, kuhu selle paari minutiga on kilomeeter järjekorda tekkinud. Trügime kohe letti, et sry meid kutsuti. Võeti siis passid ja piletid ette. Selgus, et Rootsi lennujaama tibi oli midagi valesti sisestanud ja neil segadus. Klõbistas tädi jupp aega arvutis, andis piletikontsa kätte ja ütles, et minge. Nii, me siis saimegi äriklassi väravast otse lennukile ilma järjekorrata:P Jah, turistiklassil ja äriklassil oli eraldi värav ja sissepääs lennule. Noh kohad olid muidugi turistiklassis. 3 peale 4 kohta. Minu jalad laiasid vabal kohal terve lennu. Vat vipid. Ja muide eelmise päeva Madriidi lennul anti meile mingeid äriklassi pähkleid, mida teised ei saanud.

USA piiril lasti ilma suurema piinamiseta üle. Takso ja korterisse. Siin me nüüd oleme juba viiendat päeva South Beachi ookeanivaatega korteris! Tahate sellest rääkida?

Haaahh...mis teil on kell 10:15? Me jõudsime just peolt koju:P

Kiire ulevaade. Tapitahti pole, sest Madriidi hotellis saab netti aind kohaliku lappariga ja paris neil on oigeid tahti. Iiiik kui haiget keelt ma raagin.
Blondid hetked. Tallinna sadamas uritasin pardale paaseda soogikaardiga - hea, et lamenti looma ei hakanud. Laeval otsisime poest joogitopse ja mahla asemel olime sunnitud laste shampat ostma. Topsid olid muide kajutis olemas ja Malibu on superhea lasteshampaga. Stokis maksime taksojuhile 860 rootsi raha sadamast lennujaama soidu eest, sest vaatasime, et lennujaamast linna on 500, seega on ka teistpidi sama hind - loogiline onja. Kohapeal selgus, et napilt kallim:P Madriidi lennujaamas ootasime hotelli transat nagu kolm bondi muiste. Hea, et hotelli helistama pidi ja transa tellima! - samas oleme hotellis nuud nigu kompud. Seega oleme hakkama saanud. Hotellituba on muide eeskujulik - aga meie vanamoodsad inimesed pole harjunud sellega, et peldiku uks on klaasist. Samas ei teki kusimust kas keegi ees istub. Oleme soonud, joonud, kammitud, kasitud ja hmmmm mitte ......nud.

http://www.youtube.com/watch?v=LGkurWAXgZs

5 päeva veel ja minek. Miamisse. Kuuks ajaks ja puhkama. Peaks olema kõigile küsimustele vastatud nüüd. Aa ja kahe sõbrannaga. Mees sponsoreerib? Ei! Rikast meest mängus pole. Oma raha eest. Nüüd vist peaks olema ammendav vastus? Kussa sellega. Kas treenerid siis miljoneid teenivad? Ei. Nüüd peaks uudishimu mõneks ajaks rahuldatud olema?

Aga Miami just sellepärast, et oman tugevat tungi sinna minna vast juba 12-eluaastast peale. Miami Vice ehk mängib rolli mu tollase armastuse Don Johnsoniga. Enam ma ei looda Doni seal kohata, sest nüüd on ta juba vana mees, aga see selleks. Vajadus varbad rannaliiva lükata ja päikesele anduda on olemas. Samuti ka enesehävituslik vajadus eriti ilusaid ja eriti treenitud inimesi näha hordide kaupa.

Vabandused!!!!

Ma ei tea kas mõni Arcticu klient seda blogi loeb, aga panen oma siirad vabandused ka siia kirja!!! Nimelt, kes olid tänases Combati tunnis ja kuhu treener kohale ei ilmunud, siis teadke, et see maailma suurim tropp olen mina! Ja mul ei ole mitte midagi enda kaitseks öelda. Ma lihtsalt unustasin ära:((((( Olen ise hetkel veel päris suures shokis, sest mul ei ole mitte kunagi sellist asja juhtunud. Ja ma saan täiesti aru kui nüüd vihavaen minu vastu tõuseb, sest olen selle ära teeninud. Tõesti vabandan!

See on mu elu suurim hirm siiani olnud ja nüüd on see siis käes!

Teate mis nüüd teeme? Igaüks paneb mulle siia teema kirja - pead valutama panevad küsimused, kahtlased emotsioonid, arumaisaaa teemad jne. Käin ühel 5 päevasel koolitusel ära ja võtan teemad ette ja kirjutan. Nimelt on mul ainest vaja - lähen pikemale reisile (no kui kuu aega on pikk eksole) ja tahan teha ka midagi täiesti trennivälist. Mu elu vat on nii igav onju, et aju kärbub ja ei tooda teemat!

Täna öösel nägin unes kahte luike, kahte jääkaru, kaks korda basseini (erinevad unenäod), vagude kõplamist, kasvuhoonet ja kurgitaimi, pikki keerulisi koridore, väljapääsu neist, jooksmist, sessesõidu keelumärke, klaasuksi, pooikut kollast tulpi, ülemust, näitlejaid, teatrit (seal need koridorid), treppe ja palju muud...

Koba

Ma ei väida, et olen eredaim pirn lühtris, aga lisaks blondile ajule suhteliselt koba kah. Tegin just süüa. Ei ei, pole vaja valesti aru saada. Ma tegin sööki soojaks. Lahtivajunud karbi võite nüüd kinni tagasi lükata, sest noh mikrokasse toidu lükkamine on mulle jõukohane tegevus küll. Just jõukohane! Aga mitte lihtne. Võtsin külmkapist välja karbi praemaksaga ja kobatsesin selle põrandale. Korjasin ilusti kokku. Päris kõik õnneks laiali ei lendand. Kõlblik kraam mikrokasse. Järgmiseks võtsin mahla külmkapist ja samuti põrandale. Automaatselt kukkusin ropendama, sets no pool pakki apelsinimahla köögipõrandal peale maksa ajab ikka kopsu üle kõikide maksade. Ja nüüd olen mina süüdi, et põrand kleepub? See oli minu viimane katse midagi köögis teha, ausalt!!

Ajad on nii kiired olnud, et isegi nina nuuskamine ajab närvi ja mõte puhkusest toob pisara silma. Täna võtame Triinuga aja maha ja võtame ette tema shampuse, mis juba pool aastat on minu kapis ootel. Just, aja maha! Vaata, kui aega on, siis teda on liiga palju ja kui pole, siis loeb iga sekund. Hakkad hiljaks jääma, siis iga minut ja iga sekund on maailma kõige tähtsamad asjad. Ja neid sekundeid ei saa tagasi. Kui aga pead kedagi või midagi ootama, siis on aeg sinu vaenlane number üks - teda on lihtsalt liiiga palju. Erinevas olukorras on ajaühik ikka jube erinev. 20 sekundit tähtsa koosolekuni on vägagi puudulik aeg kui sa otsid parkimiskohta. Aga 20 sekundid spinni trennis freez asendis on nagu sajand. Hetkel tunnen, et kuu aega puhkuse ja reisini on nagu aasta, aga kui see kord käes on, siis kuu aega Miamis on kindlati nagu 20 sekundid seal parklas enne koosolekut. Oehhh...Nädalavahetus on ees ja aeg võiks seisma jääda. Stresss. Pekki