Hommikul peegli ees jäin mõtlema. Mõnikord jään jah isegi mina mõtlema. Et mis värk sellega on, et ma ei julge õnnetunnet tunda? Ja no nii ongi. Ma jubedalt kardan olla õnnelik mingis hetkes isegi. Sest ma tean, et see saab niikuinii kohe läbi ja mingi jama kukub kaela. Aga ma lubasin seda õnnetunnet endale täna vähemalt kaheks tunniks. Tegelikult tulin eile trennist jube rahulolevana ja hommikul veel oli hea olla. Kõik oli nagu hästi. Isegi seeliku panin selga. Ok, ootan ära, et te kõik nüüd maast toolile tagasi korjate ennast!
Aga no mis peab tulema, ega see tulemata jää. Hetkel on sellest mõnusast olemisest järel miinus 10. See tähendab, et nullist kümme punkti allpool. Mul on ülekas!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Mis siis juhtus, et nüüd jälle nagu tavaliselt?? :|
On sul vaja mõelda sellele, mis tuleb?? Naudi ju lihtsalt ühe õnnehetkega... Mõistus ju ja tunned kunagu ei jookse kokku: mõistusega ei oska vahel oma tundeid mõista, ja tundetega vahel ei oska mõistuse loogikat püüda.. :)
Post a Comment