Kahjuks on mul olemas on off nupp. Kahjuks sellepärast, et seda kiputakse ära kasutama. Võetakse pult selle nupuga mul käest ära...ja siis on see juba tore mänguasi. Lülitame on-i ja nüüd off-i peale. Paneks jälle on-i peale. See on minu manipulatsiooni nupp. Ja eriti kerge on manipuleerida sellel, kelle käes see nupp parasjagu on. Off-ist keskmisse asendisse, siis korraks on-i peale ja laks off-i. A see nupp kärssab ju läbi nii....

Võta nüüd kinni mis see targem on: olla kahe jalaga maa peal ja reaalselt asju näha ja teha või hõljuda pea pilvedes ja käia mokk töllakil ringi ja unistada? Krt see viimane on vist tervislikum?

Elada minutist minutisse plaane tegemata. Unistada. Niisama töllata. Suht lollikindel värk. Mured pole ju mured, sest pea on liblikaid täis...

Mina nüüd siinkohal süüdistan ametlikult seda, kes mind siia ilma realistina ja planeerijana sünnitas! Nii need Eesti naised infarkti surevadki...

Mul on paar küsimust. Noh sellised teoreetilised.

Oletame, et tibi teeb kutile kingituse, noh ükskõik (lipsu näiteks). Teeb kingituse niisama, noh tahtest kinkida midagi kallile inimesele. Lips pole ka kõige odavam näiteks. Siis aga tuleb kutt mõne päeva pärast kataloogiga ja palub tibilt abi kataloogist lips välja valida. Noh nii muuseas. Et näe saab sõbra kaudu sealt ilgelt odavalt lipsu. Et kuidas nagu sellises olukorras käituda? Öelda, et oi kallis kui armas, näe see lips on päris kena ja oi tõesti odavalt saad? Või on normaalsem see kui kutt ikka ise selle lipsu ostab, sest no hind on ju tähtis (peaasi,et odav oleks). Noh et mitte vihjata, et tüdruku kingitud lips ei meeldi just kõige rohkem. Ja no isegi kui meeldib, et miks siis ikkagi on tarvis näpuga näidata, et kle siit saan odavamalt ja suht savi et sa just hiljuti kena shesti tegid? Kas asi pole rohkem mõttes, selles et üks tahab teist üllatada ja on nii mõndagi nõus välja käima? Või on asi tõesti hinnas?

hirmud

Ma siin jäin mõtlema, et mida mina üldse elus kardan? Noh paljusid asju kindlasti, aga mida kohe nagu tõsiselt?

Kindlasti kardan ma jääda mõnda ravimatusse haigusse ja sattuda mõnda õnnetusse, aga tõsiselt ei karda seda ju enne kui see käes on. Valu ma ei karda - füüsilist valu, selle elab ju üle. Küll aga kardan hingevalu. Tegelikult elab selle ka üle, sest seda on ju nii palju olnud. Tuleb kutt - oled õnnelik, saadab kutt su pikalt - ulud paar nädalat. Ja ometi pole see midagi ravimatut, seega pole see hirm. Natuke kardan ma lähedaste kaotamist, aga ka see on seotud hingevaluga. Seega ka üleelatav.

Kartma peaks tegelikult üksijäämist. Mitte nädalaks või kaheks, ega ka mõneks kuuks või aastaks - kartma peaks päris üksinda jäämist. Samas ma ei karda seda, sest päris üksi polegi võimalik jääda..alati on olemas kas või üks sõber.

Aga mida ma kohe päris tõsiselt kardan on pettumine. Nagu see, et sul on mõnest asjast kindel ettekujutus ja arusaam, sul on mõne asja suhtes omad lootused - kui siis aga peab selles ettekujutuses pettuma...ai valus. Olgu, ette kujutame me ise ja panustame ehk valedele asjadele ja siis on oma süü kui pettuma pead. Aga mis on kohe päriselt valus, on see, kui sulle antakse lootust, sa oled milleski niiii kindel ja siis võetakse see kõik järsku ära. Sa oled kindel olnud vales asjas. Sa pead selles pettuma. Lapsele on antud kätte komm ja lastud seda maitsta ning on jäetud kindel teadmine, et ta võibki selle lõpuni ära süüa. Aga siis kõige suurema isu pealt ja kõige parema maitse juures võetakse see käest ära. Sealt ei tule siis ju mitte jonnipisarad, vaid puhtad pettumuse-pisarad. See on siis kui isa on lubanud poja viia kalale, poeg on elanud selles teadmises ja õhinas terve nädala, ta on asjas kindel, et laupäevast tuleb maailma parim päev. Ta on valmis pannud oma õnge ja kummikud seisavad voodi ees. Kui siis laupäeva hommikul isa ütleb, et ei minek jääb ära. Minek ei jää ära halva ilma pärast. Minek ei jää ära poisi enda pärast (sest ta on olnud hea laps), aga isal endal tuli lihtsalt midagi muud ette. Need on pettumise-pisarad. Isa lubab järgmine nädal asja korvata ja siis minna. Poiss rahuneb pikkamööda ja tal tekib uus lootus (natuke skeptilisem ehk, aga lootus). Siis kordub sama ja minek jääb ära. Kas poiss usaldab oma isa enam kunagi?? Ta on ju isas pettunud ja see on palju valusam kui klaasikillu otsa astuda. Kui isa oma lubaduse täidab ja kolmandal nädalal poisi kalale viib, siis poiss ei naudi seda enam nii väga. Kui isa veel midagi lubab, siis poiss julgeb enne kahelda kui usaldama hakata ja rõõmu tunda.

Kartma peab millegi hea lõppu ja pettumust...

Rekkamees pensionile jäädes lööb nari seinale, kus magada, kinnitab rooli aknalaua külge. Hommikul annab naisele jalaga tagumikku: "Libud välja! Kohe läheb sõiduks!"

***
Miks politseinikud on patrullimas kahekesi? Sellepärast, et üks oskab lugeda ja teine kirjutada. Aga miks politseinikud patrullivad kolmekesi? Sellepärast, et kolmas tahab intelligentses seltskonnas olla.

Pohhuism sai alguse nüüd...

...vat alati ei olegi hommik õhtust targem. Kui uni näitab asju, mida sa nagu natukenegi elus kardad....

Sussid

Vat just nii ütlen mina nõrkade meeste kohta-sussid! Ja jumal paraku, et neid on palju...andke mulle andeks, aga enamus. Siinkohal ei taha jälle endast ega enda kogemustest rääkida, aga vaadates kõrvalt teisi suhteid, siis vägisi tuleb nutt peale. Mismõttes mehed vabsee ei oska oma sõna maksma panna??
Kunagi varem olen sellest juba teemat teinud, et mulle ainult tugevad ja iseseisvad mehed sobivad, no ehk mu tugeva natuuri tõttu vms... Ja siis ülla ülla levivad külajutud, et mina käin ja olen armuke minu jaoks totaalselt nõrkadele meestele. Sa andke mulle andeks, aga sellistega suudan mina vaid sõprussuhteid hoida - noh on kellele kurta ja värki, aga tugevat õlga selat ikka ei leia.
Aga äkki polegi asi sussides meestes, vaid võimukates naistes? Et mina tahan, et sa nii käituksid ja oleksid ja ütleksid ja astuksid jne jne...no ja kui mees tahab suhteid sälitada ja rahu majas hoida, siis muutubki sussiks ja kummardab ning suudleb tibi varbaid. Oo õudust. No minul on probleeme kuna olen kah suhtkoht võimukas jonnipunn, aga vastas peab igal juhul olema tugev natuur - võrdväärne või tugevam. Ja õnneks hetkel on see täitsa olemas! Mina ei naudi olukorda kus mees mulle kõiges allub ja igast olukorrast võitjana väljuda laseb!
Ühesõnaga peab mees teadma mida ta tahab ja ta ei tohi oma eesmärkide ees taganeda. Kui mees tahab kalale minna ja naine ütleb, et ei lähed hoopis poodi tampoonide järgi ja ta lähebki, siis no krt võtaks - kumba tegevust ta nagu päriselt eelistab? Piinlikku olukorda poekassas või mõnusat äraolemist järveääres? Kui mees teab naist, kes on tema jaoks ideaalne, siis ei hoia teda tagasi ükski eksnaine ega muu tegur - või noh sussi meest siiski hoiab tagasi.

Ja mis mind veel sigamoodi häirib on see kui mees teeb, aga ei julge tunnistada! Peab armukest ja räägib sellele elu armastusest, aga naisele ei julge tunnistada, et tõepoolest ongi teine elu-armastus kuskil. Naisele ütleb, et lähme lahku sest ma vajan õhku või jumal teab mida veel. Ei ma saan aru, et nii välditakse haiget tegemist jne...aga no jumal hoia, see tuleb varem või hiljem välja ju. Julged teha, siis julge tunnistada kah. Veel hullem kui lahknemine on ammu plaanis ja teostusel, siis peab ikka iga liigutuse veel naise käsku mööda tegema. Noh jumal sellega...aga see sama naine saab ju hiljem topelt haiget kui saab tegeliku olukorra teada.

Ma olen ise päris palju olnud olukorras kus mind armukeseks tahetakse, aga oma naise juurest äratulemist ei plaanita (ei, ma pole vastu võtnud seda)...selliseid mehi on vähemalt 4 olnud! Aga mis see näitab? Et mees on suss ja vajab eneseuhkuse upitamiseks teist naist ka, et näe ma pole tossike tegelt...või teine ja tõenäolisem variant, et ta ise ka ei tea, mida ta tahab! Sussid rsk.

Ja et nüüd siin jumala eest mõnel väärarvamust ei tekiks, siis olgu öeldud veelkord, et ma ei räägi oma olukorrast, vaid suhetest mida kõrvalt näen. Mina olen ise väga rahuldavas suhtes! Aga nii mõnigi võiks oma sõna maksma panna...suur osa meessoost seega!

Praega vihastasin kiilaks ennast selle türgi afffffi edasipääsu pärast! Tühjendan pudeli!

....ja kui Albaania edasi saab,siis söön ma oma roosad sussid ära (ai promiss).
Kuda tehakse mehele nii naise hääl (no Taani kloun jah) ja ei tea kas need sukad tal ei pitsita nats?
Näet ja kui nüüd Horvaatia võidab, siis mai oska ju nende keeles kaasa laulda, st aeglases rütmis rokkida...hmhhh...
Ohh, aga mii laiki Poola saasta - klass omette...sai praega minu hääle.
Tšehhi loo on ju Meie Mees kirjutanud - otsetõlge "Secondhandist" või mis see lugu oligi.
Ma kardan, et Portugali nukunäoga kaunitar kukuks meie Staarisaate teises voorus välja, aga kes on öelnud,et Barbiel peab kõva hääl olema (mulle ilusad naised meeldivad).
Malta tibi eelistab ebakindlatele armusuhetele tingimusteta koera armastust - väga õige.
Korras - Ungari on liiga hea asjaga lagedale tulnud, suht kahju, et tal lootust pole, sest miske poppi jumaldav hääleandja selle poolt hääle annaks?
Miks mai imesta, et Türgi pärdik tund aega otsustab mida selga panna hommikuti?

Mul veinist sakk sees ja Gerli on parim!

Kuulge, kas tõesti ei võiks üks aasta peale Reikopi kedagi teist kommenteerima panna? Mitte, et see üritus midagi väärt oleks... Oja Pets või Võrno oleksid päris pädevad näiteks ja teeksid ehk shõu isegi nauditavaks...

...ja oiii sõbbrad, varsti saate siin lugemismaterjali jälle, sest tähtede seis näeb ette ebakainet kuud tulemas (2 pulma ja 2 sünnipäeva koos grilliürituste ja muude pralledega) - jumal anna mulle jõudu ja ära nüüd mulle selga pööra!

Tyhikargaja

Jah, still on täielik tühikargaja olemine....
Ikka on nii, et kui endale tundub, et hakkad kuhugi jõudma, siis tõmmatakse jalad alt ja oled lähtepositsioonis tagasi. Reaalsuses ehk saavutad isegi midagi, aga väike lüke, üks liigne lause või vihje ja nullseis majandab jälle. Poleks ju vaja kuulata neid tühiseid lauseid, millel ehk pole isegi mõtet taga, aga me ju kuulame neid ja just neid me kõige tähelepanelikumalt kuulamegi. Palju me ikka mõtleme veel hiljem sisutihedale jutule? Me mõtleme hiljem just sellele lausele, millega ehk ei tahetudki midagi öelda või oli see hoopis teisiti mõeldud...ja tõmbame ennast ise nulli. Aga äkki ikka oli mõte taga ja kui polnudki, siis miks see üldse öeldud sai? Selleks et teisel jalgu alt kakkuda? Kindlasti mitte - sellised asjad tulevad kogemata, aga need just kõige kiiremini ja tõhusamalt rivist välja viivadki.

Ühesõnaga, mina olen oma elus tuhandeid kordi endale lubanud, et hakkan pohhuistiks exole! A vada ei tule välja - ikka lähevad need mõttetute tegelaste mõttetud laused ka korda. Veel enam lähedaste inimeste mõttetud laused! Sebin ja raban sajal rindel, aga kasutegur on 0,01%. A noh tühikargajad rabelevadki tühja. Tühikargajad mõtlevad esmajoones teistele ja kui aega jääb, siis tegelevad endaga.
Aga mina tegelen nüüd natuke aega endaga - võtan taas oma kalli veinipudeli ja tapan selle üksi-kassi maha!

Veel paar päeva tagasi olin valmis siia kogu maailma viha ja kurbust välja valama, aga kuna ei saanud siia sisse logida, siis täna juba on kõik korras ja suurepärane;)
Ühesõnaga on hommik õhtust targem!