Iseenda oma

No mis värk toimub? Kõik abielluvad, kolivad kokku või saavad lapsi. Pingutan ja mõtlen, aga peale enda ja Merka ei mõtle küll ühtegi sõbrannat välja, kes elaks üksi, ei peaks plaane abielluda, poleks rase või juba lapsega. Kas tõesti iga on juba selline, et täiesti vältimatu on hakata peret looma? Krt ei tahaks uskuda. Helistasin isale, et õnne soovida ja niisama juttu ajada ja otseloomulikult läks jutt sinna, et nooohhh millal siis sinu pulma ka saab?? No mida? Noh, et vanust juba ju on, et võiks nagu, et tahaks juba lapselapsi nunnutada...Õu ää...ma olen veel noor! Noh kõlab nagu vana kibestunud ja üksijäetud naise jutt. Aga ei, ma ei ole üksi. Mul on palju sõpru ja kena suhe. Mis ei tähenda aga seda, et ma peaksin hommepäev alatri ette astuma ja mudilasi vorpima hakkama. Mulle meeldib mu elu! Ma teen tööd, ma annan trenne, ma käin väljas, ma vaatan nädalavahetusel hommikuti multikaid ja joon kohvi, ma istun kohvikus ja kirjutan, ma käin sõpradel külas, ma olen kodus üksi iseendaga, ma teen täpselt seda mida ma ise tahan. Mul on piisavalt suur ego, et seda kõike endale mitte lubada. Ja ma ei saa uskuda neid, kes väidavad, et noh seda kõike saab ju lapsega ka teha. Ei saa ikka küll! Ma teen selliseid asju, mis ei nõua teistega arvestamist. Ma niigi arvestan teistega tööl ja trennides jne..jumal hoidku selle eest, et kogu oma aja peaksin pühendama arvestamisele ja kellegi eest hoolitsemisele. Mul endagagi piisavalt tegemist.
Mis paneb inimesi noorelt kokku kolima ja peret looma? Kas tõesti suur armastus? Või hoopis hirm üksi jääda? Või arvamus, et koos on kergem hakkama saada kui üksi?
Millal see esimene ja suur armastus ikka püsima on jäänud – noh vanaemadel vanaisadel ehk. Tänapäeval vahetatakse partnereid tihedamini kui hambaharju ja kui see keegi jääbki natuke kauemaks püsima, et siis kohe tuleb ta endaga ära siduda ja jumala eest mitte minema lasta?
Hakkasin mõtlema, et minu jaoks on kõik see värk liiga vara. Ma tahan areneda. Ma tahan olla inimeste moodi, kes pidevalt arenevad, on mitmekülgsed ja ei küsi kelleltki luba. Nad on iseenda moodi ja iseenda omad! Perekond nõuab vastutust, aga ma ei taha vastutada kellegi eest peale iseenda. Kas noortel inimestel puudub see suur ego, nad ei julge ja ei tahagi olla iseenda omad? Või olen lihtsalt mina see, kes ennast jäägitult siduda ei taha? Aga tegelikult on asi alati õiges ajas ja õiges kohas – minu jaoks pole lihtsalt õige aeg....
Ma ei usu, et iseseisvad naised on õnnetumad kui õnnelikus abielus olevad naised. Kindlasti mitte. Iseseisvad naised on õnnelikumad – nad on vabad ja vaba naist ei käsuta keegi. Vaba naist ei saa keegi sundida peret looma. Vaba naist ei saa keegi piirata. Vaba naine on sõltumatu...
Ehk tõesti on kogu mu tutvusringkond praegu just selles õiges ajas ja õiges kohas. Äratundmisel, et nüüd on aeg siduda – abielluda, kokku kolida, laps saada. Minul aga on seega natuke teine ajaarvamine...